Toode lisati ostukorvi
Lugemiseks
Piipe tehakse erinevatest materjalidest, erineva kujuga, suuruse ja mustriga. Tänapäeval on piibud tehtud enamasti kibuvitsast.
Inglise keeles on selle puu nimi "briar" ja ladina keeles Erica arborea ja ta kuulub hoopis kanarbikuliste sugukonda. Kuna aga Eestis kasutatakse väga palju nime kibuvits siis on ka siin sedaspidi kasutatud nime kibuvits kuigi kõige õigem vaste tundub olevat puiserika.
Piipe tehakse ka 'merevahust' (meerschaum), kuid leidub ka kirsipuust, oliivipuust, maisitõlvikust, savist ja portselanist tehtud piipe. Piibu valmistamiseks sobiv kibuvits on pärit Vahemeremaadest ja tal on suurepärane võime taluda kuumust.
Kibuvitsa kvaliteet sõltub mitmetest asjaoludest, milledest tähtsaimad on puu vanus, kuivatamise viis (kas õhu käes või ahjus), piibumeistri osavus ja ka õnn. Tänapäeval on enamik kibuvitsast valmistatud piipe tehtud Itaalias, Inglismaal, Hollandis, Taanis või Prantsusmaal.
Piibu kuju ja suurus on igaühe maitse asi. Mida paksemast materjalist on tehtud piibu kaha, seda jahedama tubakasuitsu me saame. Suitsetaja, kes soovib piipu hoida enamus aja suus peaks valima kõverama piibu, kuna see ei nõua nii suurt pingutust piibu suus hoidmiseks. Samas on nii, et kui piip on pidevalt suus, koguneb piibuvarresse rohkem niiskust. Sirgema varrega piibud koguvad ka muidu vähem niiskust.
Piibu valimisel tuleb jälgida, et piipu on hea hoida nii käes kui ka suus.
Kibuvitsast tehtud piibud on erineva pinnatöötlusega - poleeritud, lihvitud, krobelise pinnaga. Krobeline pind jahutab piipu paremini, kuna piibu pindala on suurem.
Odavamad piibud on valmistatud nooremast puust, mis on kuivatatud ahjus ja lõppviimistlus on tehtud masinaga. Sellised piibud sobivad hästi algajatele, kuid kuna puu on kuivatatud ahjus, siis ebaühtlase niiskusesisalduse tõttu kipuvad sellised piibud tihti läbi põlema.
Kvaliteetseimad piibud on valmistatud õhu käes kuivanud vanast kibuvitsast.
Piibu täitmine ja süütamine.
Piibutubaka hõõgvel hoidmise saladus ei ole keeruline. Selleks tuleb piip õieti täita ja olla suitsetamise ajal tähelepanelik. Tubakas tuleb piipu panna kolmes kihis. Alumine kiht peab olema hõre, keskmine kiht tihedam ja pealmine kiht peaks olema juba nii tihe,et tubakas jääb ainult natukene vetruma. Enne tubaka süütamist tuleks proovida, et õhk ei tule liiga kergelt või liiga raskelt piibust läbi. Samuti võimaldab see kontrollida, et tubakatükikesed ei ole sattunud piibu kahas oleva ava ette.
Vale piibu toppimine põhjustab ka keele 'hammustust'. See on ka üks põhjuseid, miks mõned inimesed loobuvad piibusuitsetamisest. Kui piip on topitud liiga hõredalt, siis tubakas põleb liiga kuumalt ja põhjustab sellega keele põletuse. Sama kehtib ka liiga tihedalt topitud piibu kohta, kuna piipu on vaja tugevasti imeda, et see pidavalt põleks.
Piibu toppimisel tuleks tubakas õrnalt lasta läbi sõrmede ja jälgida, et piipu ei satuks suuremaid tubakatükke, mis takistavad suitsu liikumist piibus.
Piibu süütamiseks kasutatakse gaasiga töötavat tulemasinat või tikku. Bensiiniga töötavad tulemasinad jätavad tubakale kogu suitsetamise ajaks külge spetsiifilise lõhna. Ka tuletiku väävel tuleks enne tubaka süütamist lasta ära põleda.
Tubakas süüdatakse pealt üleni, tehes leegiga ringikujulisi liigutusi ja samal ajal õrnalt, kuid pidevalt piipu tõmmates. Selle tegevuse tulemusena tõuseb tubakas piibu kahas ülespoole. Nüüd vajutatakse tubakas kergelt tamperiga allapoole tasaseks. Tubakas süüdatakse uuesti nagu juba eespool kirjeldati.
Kui tubakas põleb juba korralikult, tuleb teda aeg-ajalt tamperiga kergelt allapoole suruda.
Piibu sissesuitsetamine.
Piibu sissesuitsetamise eesmärgiks on tekitada piibu sisse kaitsekiht - 'kook'- , mis aitab vähendada tubaka põlemisel tekkivat kuumust ja niiskust.
Kaitsekihi tekitamiseks on mitu võimalust. Mõnedel piipudel on eeltöö ära tehtud tehases ja sellised piibud on juba seal kaetud seestpoolt õhukese kaitsekihiga. Üldiselt soovitatakse 'koogi' tegemist alustada piibu põhjast. Selleks tuleb piip esimestel kordadel täita ainult pooleldi ja tõmmata aeglaselt täiesti lõpuni. Seejärel tuleks järgmised kümmekond korda täita piip 2/3 ulatuses ja tõmmata samuti rahulikult täiesti lõpuni. Peale seda tuleks täita piip täies ulatuses ning jätkata lõpuni tõmbamist.
Peale seda kui piibu sisse on tekkinud korralik 'kook' on piibu suits tunduvalt jahedam ja ka tubakas jääb kergemini põlema.
Piibu sissesuitsetamisel ei tohiks piipu seestpoolt millegagi määrida (mõnikord arvatakse, et seda võiks teha meega või mingi alkoholiga). See ummistab puu sees olevad avaused ja piip ei hakka kunagi jahedalt põlema. Äärmisel juhul võib piipu kergelt niisutada veega.
Piibu hooldamine.
Piibu korralikul hooldamisel võib piip olla kasutuskõlblik isegi paarkümmend aastat. See eeldab muidugi seda, et tõmmatakse rohkem kui ühte piipu. Kui tõmmata iga päev sama piipu, siis selle maitse muutub kibedaks ja hapukaks ning suits liiga niiskeks.
Piibu kaha ja vars tuleb iga kord peale suitsetamist korralikult puhastada. Kaha ei tohi seestpoolt kraapida. Samuti tuleb iga piibutäis tõmmata lõpuni. Kui see ei ole võimalik, siis puhastatakse piip tubakajäänustest ja lastakse tal hingata. Puhastamisel tubakast ja tuhast ei koputata piipu varrest kinni hoides vastu tuhatoosi. Sellisel moel on lõhutud enamik piipe. Eriti õrn on piibu kaha varre ühenduskoha juures. Peale suitsetamise lõpetamist jäetakse piip mõneks minutiks jahtuma enne varre eemaldamist kahast. Seejärel puhastatakse piip piibuharjaga. Hari tuleb valida selline, et see ei jääks varre sisse kinni. Harja võib niisutada ka spetsiaalse vedelikuga, mis aitab kergemini lahustada piibu sees olevat tõrva ja pigi. Peale puhastamist jäetakse piip püstisesse asendisse kuivama. Sellisel juhul niiskus vajub piibu kaha sisse, kust see kiiremini ära kuivab. Piibuharja ei jäeta kuivamise ajaks piibu sisse. Kui on vajadus päeva jooksul tõmmata piipu mitu korda, tuleks iga kord võtta uus piip. Mitu korda päevas ühte piipu tõmmates muutub selle suitsu maitse ebameeldivaks ja piip põleb kiiresti läbi, kuna ta ei jõua ära kuivada.
Piibu suitsetamisel tekib pikapeale piibu sisse 'kook'. Selle paksus ei tohiks ületada 1,5mm. Kui seda tekib rohkem, tuleks piipu seestpoolt freesida. Ei ole soovitatav üleliigse 'koogi' eemaldamiseks kasutada nuga, kuna on võimalus vigastada kaha ja samuti ei ole allesjääv kiht ühtlane. See aga omakorda tekitab ebaühtlase piibu kaha kuumenemise, mis võib tekitada puidu sisse pragusid.
Ei ole soovitatav suitsetada väga erinevaid tubakaid sama piibuga. Rikkalikult suitsuse maitsega 'latakia' tubakas ei pruugi sobida piipu, millega tavaliselt suitsetatakse kirsimaitselist 'cavendish' tubakat.
Virginia tubakas
Tänapäeval kõige populaarsem piibutubaka komponent. Sisaldab palju looduslikku suhkrut, mis annab kergelt magusa maitse. Põleb hästi.
Burley
On populaarsuselt järgmine tubakasort. Kasvatatakse põhiliselt USAs Tennessee ja Kentucky osariikides. Tubakas kuivatatakse õhu käes 1-2 kuu jooksul ja selle värvus on helepruunist mahagonini. Sisaldab väga vähe suhkrut, mis annab palju kuivema ja täidlasema aroomi kui Virginia tubakas. Burley'd kasutatakse palju aromatiseeritud segudes kuna ta imab hästi erinevaid maitseid. See tubakas põleb aeglaselt ja jahedalt - tänu sellele lisatakse teda segudele, mis põlevad kiiresti.
"White burley" on pehme naturaalne tubakas, mis ei "hammusta keelt" Burley tubakat kasutatakse palju Mac Bareni segudes.
Kentucky
On spetsiaalselt töödeldud burley tubakas. Kuivatamisel kasutatakse tuld. Kentucky tubaka aroom ei ole nii raske kui Latakial kuid on väga aroomirikas ja unikaalne. Nikotiinisisaldus o suhteliselt kõrge, mille tõttu kasutatakse vähesel määral.
Cavendish
See ei ole tubakasort vaid töötlemisviis. Tavaliselt kasutatakse virginia tubakat, mis imeb paremini lõhnu ja maitseid. Tihti lehti aurutatakse, mis pehmendab tubaka kangust. Tüüpilised
lisandid on vanilje, puuviljad, viski, rumm, mesi, shokolaad, kohv ja liköörid.
Black Cavendish
On tehtud Virginia tubakast, mis on kergelt maitsestatud ja kuumutatud suure surve all. See annab väga tumeda, musta värvuse. Nimetatakse ka English Cavendish.
Perique
On punakas burley tubakas, mille kuivatusprotsess on olnud lühike. Peale kuivatamist on tubakalehed pandud suurde tammevaatidesse raskuse alla, mille tulemusena lehtedest eraldub osa
mahla ning algab fermenteerimisprotsess. Vahetevahel võetakse lehed tünnist, pakitakse ümber ja alustatakse fermenteerimist uuesti. Nii tehakse vähemalt aasta aega. Tulemuseks on kallis
tubakas, mis on täidlase maitsega ning sisaldab palju nikotiini. Kasutatakse põhiliselt segude juures kuid osakaal nendes ei ületa 5%-i.
Põhilised valmistuskohad on St. Louis, Louisiana ja New Orleans.
Orient (Balkani, Makedoonia ja Türgi)
Kasvatatakse maa-alal Kreekast ja Türgist kuni Süüria ja Küproseni, samuti Venemaal. Tubakas on väikeseleheline ja kasutatakse tihti Inlise tubaka segudes (English Blend). Iseloomustab
kergelt tolmune, kuiv ja hapukas maitse, mis sobib hästi Virginia tubakaga ja suitsuse-magusa maitsega Latakia tubakaga (Orient tubaka suitsusegune variant)
Kasutatakse ka Egiptuse ja araabimaade eksootiliste sigarettide valmistamisel.
Latakia
Latakia on tubaka töötlemisprotsessi tulemus, mille puhul kasutatakse aromaatsete puude ja lõhnataimede suitsu. Põhiliselt valmistatakse Küprosel ja Põhja-Süürias.
Peale lehtede kuivatamist riputatakse tubakalehed tihedalt suletud küünidesse, kus tehakse suitsevad tamme- ja männipuust lõkked, mis katavad tubakalehed väikseste suitsuosakestega.
Tradisiooniliselt on õige maitse saavutamiseks kasutatud ka kaamelisõnnikut. Tulemuseks on väga suitsune ja raske maitse, mis kuivatab suud ja kurku.
Latakia on lahutamatu osa inglise segudes (Englsih Mixture, English Blend), Mõnedes segudes on seda 2-3% kuid võib olla ka kuni 40-50% ja isegi rohkem.
Cuban Tobacco
Seda tubakat ja teisi sigaritubakaid kasutatakse vähesel määral Virginia segudes.
English Mixture
Sisaldab põhilise osa Virginia tubakat, millele on lisatud Latakiat ja teisi idamaiseid tubakaid. See segu sobib rohkem vilunud suitsetajatele, kes on harjunud keerulise seguga magusast, seedrisest, suitsusest ja mõnikorda nahamaitselisest tubakast. Sellisel segul on ka paremad põlemisomadused.
Humidori hooldus on sigarite heaolu seisukohast väga oluline. Peale humidori ostmist ei tohiks sigareid enne ettevalmistust sinna asetada. Juhtnööre järgides on võimalik sigareid säilitada väga pikka aega.
1. Humidori sisemuse ettevalmistus - kõige esimesena on tarvis humidori sisemus üle tõmmata niiske riidetükiga, mida eelnevalt tuleb niisutada destilleeritud veega. See aitab humidori
sisemusel niiskust omandada. Järgmisena asetage suletud humidori 24 tunniks anum 2 kuni 3 dl destilleeritud veega. Juhul kui seda protseduuri mitte teha, imeb kuiv hispaania seeder kogu
niiskuse sigaritest või niisutist välja, mille tõttu võib alguses hügromeetri näit olla ettemääratust väiksem pikka aega.
2. Humidori niisuti hooldus - niisuti tuleb asetada anumasse ja lisada destilleeritud vett nii palju, et vesi ulatuks umbes poole küljeni. Niisutit on vaja leotada mõned minutid, siis on vaja ta veest
eemaldada, raputada ülemäärane vesi pealt, kuivatada niisuti, nii et midagi ei tilguks hiljem sigaritele. Nüüd paigaldada niisuti tagasi humidori. Sellega lõppeb uue humidori sisemuse ja
niisuti esimene hooldamine, millega on võimalik säilitada sigarite värskuse. Samasugust hooldust korrata iga 2-4 kuu tagant, sõltuvalt humidori kasutusest.
MITTE KASUTADA KRAANIVETT - kraanivesi ja allikavesi sisaldavad mineraale ja kemikaale, mis võivad ummistada niisuti või tekitada ebameeldivat lõhna sigaritele.
3. Humidori hügromeetri kalibreerimine - Rätik tuleb vette asetada ja kuivaks väänata, nii et ta oleks korralikult niiske, seejärel mähkida hügromeeter rätikusse umbes 45ks või rohkemaks
minutiks. Pärast seda mähkida rätik kiiresti lahti ning lugeda niiskusmäär. Kui hügromeeter näitab niiskust täpselt 100%, siis on ta korralikult kalibreeritud. Kui ei näita 100%, siis tuleb
hügromeeteril keerata tagumine pool ja vaadata, kus on reguleerimiskruvi. Keerata kruvi, kuni hügromeeter näitab 100%. Seejärel testida hügromeetrit uuesti sama protseduuri järgi. Hügromeetri näit humidoris peaks olema 68-75%